Google on alustanud projekti, mille eesmärk on uurida tehisintellekti andmekeskuste võimalikku paigutamist Maa orbiidile. Ettevõtte esimene katsesatelliit saadeti kosmosesse SpaceX-i Falcon 9 raketi pardal rideshare-missioonil Transporter-18.

Project Suncatcher on alles varajases uurimisfaasis. Google ei ole veel tõendanud, et orbiidil töötavad andmekeskused oleksid tehniliselt töökindlad või majanduslikult mõistlikud. Samal ajal kasvab vajadus tehisintellekti arvutusvõimsuse järele ning tehnoloogiaettevõtted otsivad võimalusi, kuidas vähendada maapealsete andmekeskustega seotud piiranguid.

Esimene katse keskendub Google’i TPU-kiipidele

Google’i katsesatelliidi peamine ülesanne on kontrollida, kuidas ettevõtte tensorprotsessorid ehk TPU-d kosmosetingimustes töötavad. Katse peab näitama, kuidas kiibid taluvad raketi tekitatud tugevat vibratsiooni ja põrutusi ning kosmose kiirgusrikast keskkonda.

Kiirgus võib põhjustada andmevigade tekkimist ehk niinimetatud bit flip’e ning vähendada riistvara tööiga. Google’i sõnul toimisid kiibid maapealsetes kiirguskatsetes väga hästi, kuid kõiki kosmoses esinevaid tingimusi ei ole võimalik laboratooriumis täielikult jäljendada.

Ettevõtte sõnul on esimese lennu eesmärk välja selgitada, mis töötab, millised probleemid tekivad ja mida tulevaste missioonide jaoks muuta. Google kavatseb 2027. aastal saata orbiidile veel kaks satelliiti.

Kosmoses on jahutus üks suuremaid takistusi

Tehisintellekti arvutid vajavad palju energiat ning toodavad selle käigus märkimisväärselt soojust. Maapealsetes andmekeskustes kasutatakse jahutamiseks muu hulgas õhu liikumist ja vett, kuid vaakumis sellised lahendused ei toimi.

Seetõttu vajaksid orbiidil paiknevad arvutid suuri radiaatoreid ja soojatorusid, mis juhiksid liigse soojuse seadmetest eemale. Google kavatseb neid lahendusi tulevastes katsetes uurida. Esimene katsesatelliit ei lahenda jahutusküsimust täielikult: Google’i sõnul peab see ülekuumenemise vältimiseks iga 20 minuti järel välja lülituma.

Kahe järgmise satelliidi puhul loodetakse saavutada pidev töö. Need võivad aidata katsetada ka satelliitidevahelist laserühendust, mida oleks vaja orbiidil paiknevate arvutusüksuste omavaheliseks andmevahetuseks.

Tehniline võimalikkus ei taga majanduslikku mõttekust

Orbiidil töötavate andmekeskuste energiavajadus võib olla oluliselt suurem kui esimesel prototüübil. Google’i uurimistöö kohaselt võib ühe arvutiriiuli võimsusvajadus ulatuda ligikaudu 50–100 kilovatini. See tähendaks suuri päikesepaneele, energiasüsteeme ja soojuse ärajuhtimise lahendusi.

Lisaks muudavad kosmosekeskkond ja satelliitide pikk kasutusiga riistvara uuendamise keeruliseks. Tehisintellekti kiibid arenevad kiiresti, kuid satelliidid võivad töötada aastaid. See võib tähendada, et orbiidil kasutatav tehnoloogia vananeb enne seadme kasutusea lõppu.

Majanduslik tasuvus sõltuks seega suuresti satelliitide tootmise ja kosmosesse saatmise hinnast. Samuti tuleb arvestada orbiidi ülekoormuse ja võimalike kokkupõrgetega, mida suurem satelliitide hulk võiks süvendada.

Miks see on AI-kasutajatele oluline?

Kui orbiidil paiknevad andmekeskused muutuksid kunagi praktiliseks, võiksid need mõjutada seda, kuidas tehisintellekti arvutusvõimsust toodetakse ja jaotatakse. Ettevõtete jaoks tähendaks see eelkõige uut võimalikku taristu suunda, mitte lähiajal kättesaadavat teenust.

Praegu on olulisem jälgida, kas Google suudab lahendada kiipide töökindluse, jahutuse, energiavarustuse, andmevahetuse ja riistvara uuendamisega seotud probleemid. Alles nende küsimuste järel saab hinnata, kas kosmosepõhine andmetöötlus suudab maapealsete andmekeskustega konkureerida.

Mida edasi jälgida?

Tähelepanu keskmes on Google’i järgmised satelliidid 2027. aastal, nende pidev töövõime, jahutuslahendused ja laserühenduse katsetused. Samuti tasub jälgida, kuidas muutuvad orbiidile saatmise kulud ning milliseid lahendusi pakuvad teised kosmose- ja tehnoloogiaettevõtted.

Algallikas: edition.cnn.com