Infrastruktuur on alati arenenud koos tehnoloogiaga, kuid praegust perioodi eristab muutuste kiirus ja nende samaaegne mõju. MITi tsiviil- ja keskkonnatehnika professor Ali Jadbabaie leiab, et kliimamuutused, kasvav nõudlus ressursside järele, tehisintellekti energiavajadus ning geopoliitilised pinged sunnivad ümber hindama, kuidas infrastruktuuri kavandatakse, rahastatakse ja käitatakse.
MIT AI käsitluses ei tähenda infrastruktuur enam ainult teid, sildu, vee- ja elektrisüsteeme. Selle hulka kuuluvad ka andmekeskused, pooljuhtide tootmisrajatised, mobiilsidevõrgud ja kiire internet. Jadbabaie sõnul muudab just nende süsteemide omavaheline seotus praeguse ajastu varasemast keerukamaks.
Tehnoloogia muudab infrastruktuuri tähendust
Tsiviilehitus on eri ajastutel reageerinud uutele tehnoloogiatele: tööstusrevolutsioon tõi kaasa raudteed ja kanalisatsioonisüsteemid ning hilisemad arengud võimaldasid ehitada suuremaid hooneid, maanteid, tunneleid ja metroosid. Arvutid, sensorid ja digitaalsed tööriistad on omakorda muutnud seda, kuidas infrastruktuuri projekteeritakse ja jälgitakse.
Jadbabaie hinnangul on nüüd oluline muutus see, et tehnoloogiline areng toimub paralleelselt mitme survega. Kliimamuutused suurendavad vajadust vee ja energia järele, samal ajal kui ressursid on piiratud ning infrastruktuurivajadus kasvab eriti arenevates riikides. Tema sõnul ei pruugi 20. sajandi ressursimahuka mudeli kordamine olla sellises olukorras võimalik.
Ühe võimaliku lahendusena toob ta esile digimuutuse ja tehisintellekti. Odavamad ja kiiremad sensorid, suurem ligipääs andmetele ning paremad juhtimis- ja kontrollisüsteemid võivad aidata teha infrastruktuuriotsuseid tõhusamalt. AI võib muuta ka inseneritööd, võimaldades uurida rohkem projekteerimisvõimalusi väiksema aja ja kuluga. Milliseks selle mõju lõplikult kujuneb, ei ole tema sõnul veel selge.
Ühendatud süsteemid suurendavad ka süsteemset riski
Digitaalse infrastruktuuri kasvav seotus võib parandada tõhusust, kuid muudab häired laiaulatuslikumaks. Elektrikatkestus võib mõjutada vee- ja gaasisüsteeme, internetiühendust ning transporti. Sidevõrkude häired võivad omakorda takistada mitme muu teenuse toimimist.
MITi intervjuus seob Jadbabaie selle nähtuse ka tarneahelate ja geopoliitiliste kriisidega. Kui häired levivad energia-, tootmis- või materjalivõrkudesse, võivad nende tagajärjed jõuda kiiresti teistesse majandusvaldkondadesse. Süsteemid, mida varem juhiti eraldi, sõltuvad üksteisest üha rohkem. Selle tulemusena võivad harvad rikked olla küll vähem sagedased, kuid nende mõju on suurem.
Infrastruktuuri arendamine ei piirdu seetõttu enam ehitusliku lahendusega. Arvesse tuleb võtta rahastamist, opereerimist, kasutajate vajadusi ning tehnilisi, majanduslikke ja ühiskondlikke tegureid. Jadbabaie kirjeldab seda kui valdkondadeülest sotsiaal-tehnilist ülesannet, mille otsuseid muudavad keeruliseks projektide pikk kestus, suur kapitalivajadus ja ebakindlus.
Uus mudel eeldab koostööd kogu väärtusahelas
Jadbabaie sõnul ei saa uut infrastruktuurimudelit luua üks teadusala, ettevõte ega riik eraldi. Selleks on vaja siduda akadeemia, tööstus, valitsused ja finantsasutused, et arutada ühiselt, kuidas infrastruktuuri tulevikus kavandada, rahastada, ehitada ja käitada.
Selle eesmärgiga lõid MITi tsiviil- ja keskkonnatehnika osakond, Maailmapanga grupp, Universidad Politécnica de Madrid ja Texase ülikool Austinis World Infrastructure Forumi. Foorumi juurde kuuluvad eri infrastruktuurivaldkondade töörühmad ja nõuandev kogu. Algatuse eesmärk on kujundada pidev koostöömehhanism, mitte piirduda ühe aruteluga.
Eesti ettevõtjatele ja AI kasutajatele on teema oluline eelkõige seetõttu, et digilahenduste väärtus sõltub üha enam nende seosest füüsilise taristu, energiakasutuse, andmete ja teenuste töökindlusega. AI rakendamisel ei piisa ainult mudeli võimekusest: tähtsad on ka süsteemide vastastikused sõltuvused, riskide juhtimine ning lahenduse pikaajaline toimivus.
Mida edasi jälgida?
Jälgida tasub seda, kuidas AI jõuab infrastruktuuri projekteerimisse ja käitamisse, millised lahendused vähendavad energia-, vee- ja materjalikulu ning kuidas kujundatakse koostööd tehnoloogia, rahastamise ja avaliku sektori vahel.
Algallikas: MIT AI

Kommentaarid (0)