OpenAI tegevjuhi Sam Altmani sõnavõtt, mille kohaselt peab maailm tehisintellekti kasu nimel leppima ka mõningate halbade tagajärgedega, on toonud taas esile küsimuse sellest, kes peaks kiiresti areneva tehnoloogia riske kandma. The Guardiani kolumnist Chris Stokel-Walker leiab, et Altmani käsitlus jätab mulje, nagu sooviks ettevõte jätta võimalikud kahjud ühiskonna kanda, samal ajal kui majanduslik kasu kuuluks eraettevõttele ja selle investoritele.

Kolumn ei ole OpenAI ametlik hinnang, vaid autori kriitika ettevõtte arengusuuna ja avalike seisukohtade suhtes. Stokel-Walkeri keskne väide on, et tehisintellekti arendamise kiirus ja süsteemide mõju ei tohiks olla ainult ettevõtete endi otsustada.

Kas ühiskond on sunnitud katses osalema?

Stokel-Walker seob praeguse olukorra sellega, et OpenAI tõi ChatGPT avalikkuse ette tootena, mida hakati kasutama enne, kui kogu selle mõju oli võimalik hinnata. Selle järel kiirenes konkurents tehisintellekti ettevõtete vahel, kes püüdsid järjest võimekamaid mudeleid turule tuua.

Kolumnisti hinnangul erineb vabatahtlik chatbotiga suhtlemine olukordadest, kus tehisintellekti agent hakkab mõjutama süsteeme, mille kasutajad ei ole selliseks osalemiseks nõusolekut andnud. Ta toob näiteks võimaluse, et agent pääseb ligi valitsusasutuse või eraettevõtte failidele ning tegutseb seal soovimatult. Sellisel juhul ei ole tegemist kasutaja teadliku riskivõtuga, vaid kõrvalise osapoole kokkupuutega tehnoloogiaga.

Kasum eraettevõttele, kahju ühiskonnale?

Autor võrdleb tehisintellekti teiste kasulike, kuid riskantsete tehnoloogiatega. Autod, ravimid ja lennundus võivad põhjustada kahju, kuid nende puhul on ühiskond kujundanud reeglid, vastutuse põhimõtted ja mehhanismid, mille abil riske piirata. Oluline erinevus seisneb tema hinnangul selles, et inimesed saavad vähemalt kaudselt mõjutada seda, millist riskitaset peetakse vastuvõetavaks.

OpenAI puhul peab Stokel-Walker probleemseks olukorda, kus ettevõte otsustab ise, kui kiiresti tehnoloogiat arendada ja millal see kasutusse anda, kuid võimalike tagajärgede lahendamine jääb teistele. Ta nimetab seda riskide ühiskonnastamiseks: kui areng õnnestub, saavad rahalist kasu ettevõte ja investorid; kui midagi läheb valesti, tuleb kulud kanda kasutajatel, asutustel või laiemal ühiskonnal.

Kolumnis märgitakse, et OpenAI otsib uut rahastust ning ettevõttele on enne võimalikku börsile jõudmist oluline kiire areng ja kõrge väärtus. Need majanduslikud eesmärgid ei tõesta iseenesest, et ettevõte eirab riske, kuid autori hinnangul muudavad need vastutuse küsimuse eriti teravaks.

Vastutusraamistik võib muutuda vältimatuks

Altman on Politicoga antud intervjuus möönnud, et selliste mudelite pakkujatele on vaja vastutusraamistikku ning OpenAI peab võtma vastutuse vähemalt osa treenimise käigus tekkivate probleemide eest. Stokel-Walkeri hinnangul jääb aga ebaselgeks, mida tähendab „osa” ning millistes olukordades peaks ettevõte kahju hüvitama.

AI kasutajate ja ettevõtete jaoks tähendab vaidlus seda, et tehnoloogia kasutuselevõtul ei piisa ainult võimalike eeliste hindamisest. Tähelepanu vajavad ka ligipääsuõigused, andmekaitse, agentide tegevuspiirid ja küsimus, kes vastutab siis, kui süsteem teeb otsuse väljaspool kasutaja otsest kontrolli.

Mida edasi jälgida?

Jälgida tasub, kuidas kujunevad tehisintellekti mudelite pakkujate vastutuse põhimõtted, millised piirangud seatakse autonoomsetele agentidele ning kas ettevõtted hakkavad avalikult täpsustama, milliste kahjude eest nad vastutavad.

Algallikas: The Guardian AI