Tehisaru mõju kultuurile arutades keskendutakse sageli kirjutamisele: kas tekstirobotid muudavad inimesed vähem osavaks kirjutajaks või vähendavad vajadust ise sõnu valida. Austraalia suulise ajaloo uurija Shirleene Robinson pakub The Guardiani arvamusloos teise vaatenurga. Tema hinnangul võib suurem kaotus olla hoopis inimeste võime kuulata teistsuguseid kogemusi, vaateid ja elulugusid.

Robinson seostab selle mure laiema muutusega: austraallased vestlevad tema viidatud uuringu järgi aasta-aastalt vähem. Aastatel 2005–2019 vähenes keskmine päevas räägitud sõnade hulk 338 sõna võrra. Autori arvutuse kohaselt tähendab see võrreldes varasema aastaga ligikaudu 120 000 suulise sõna kaotust inimese kohta.

Kuulamine ei ole ainult info vastuvõtmine

Robinsoni keskne väide on, et keel kannab kultuuri. Inimeste lood, aktsendid, väljendid ja mälestused annavad edasi seda, kuidas ühiskonnad ennast mõtestavad. Kui vestlusi jääb vähemaks, ei kao ainult sõnad, vaid ka võimalused puutuda kokku eludega, mis erinevad meie omast.

Tehisaru tööriistad ja vestlusrobotid pakuvad kiireid vastuseid ning neid kirjeldatakse sageli empaatilise kuulajana. Robinsoni käsitluses ei asenda selline suhtlus siiski inimestevahelise kuulamise väärtust. Inimese loo kuulamine nõuab aega, kannatlikkust ja valmisolekut taluda ka ebamugavust või eriarvamust. See ei eelda kohest nõustumist ega kiiret lahendust.

Suuline ajalugu avab kadunud maailmu

Robinson tugineb oma kogemusele Austraalia rahvusraamatukogu suulise ajaloo koguga, mille eest ta juhtis meeskonda aastatel 2018 kuni 2024. Kogus, mille algus ulatub 1957. aastasse, on üle 58 000 tunni salvestusi ning osa materjalist on veebis Trove’i kaudu kättesaadav.

Autor kirjeldab, kuidas salvestused toovad kuulajani eri ajastute, piirkondade ja taustaga austraallaste hääled. Nende seas on First Nations’i austraallaste mälestused, varasema elu kirjeldused enne elektrit, kogemused sõdadest ja ühiskondlikest konfliktidest ning lood rändest, looduskatastroofidest ja kaugetest tööpaikadest. Oluline pole ainult sündmuste sisu, vaid ka see, kuidas inimesed neid oma sõnade, huumori ja emotsioonidega meenutavad.

Miks see on oluline ka AI kasutajale?

Robinsoni arutelu puudutab ka ettevõtteid ja organisatsioone, kes kasutavad tehisaru suhtluse kiirendamiseks. Kui iga küsimus ja vastus muutub automaatselt lühemaks, kiiremaks ja ühesugusemaks, võib väheneda ruum kuulamiseks, täpsustavate küsimuste esitamiseks ja eri kogemuste mõistmiseks.

See ei tähenda, et tehisaru kasutamine tuleks kõrvale jätta. Pigem tõstatab arvamuslugu küsimuse, milliseid suhtlusviise tehnoloogia ei tohiks asendada. Kliendi, kolleegi või partneri kogemuse mõistmine võib nõuda pikemat vestlust, mitte ainult tõhusamat vastust. Robinson seostab sellist kuulamist empaatia, uute ideede, teadmiste vahetamise ning võimega erimeelsusi vähem hävitavalt taluda.

Autori järeldus on, et teiste inimeste lugude kuulamine aitab märgata jagatud inimlikkust ka siis, kui meid lahutavad aeg, päritolu või maailmavaade. Kui inimesed räägivad ja kuulavad vähem, võib tema hinnangul just empaatiavõime olla see, mida ühiskond kõige rohkem kaotab.

Mida edasi jälgida?

Jälgida tasub, kuidas tehisaru kasutuselevõtt muudab igapäevaseid vestlusi ning kas organisatsioonides säilib teadlik ruum aeglasele, mitmekesisele ja inimeste kogemust arvestavale kuulamisele.

Algallikas: The Guardian AI