Tehisintellekt võib täita vorme, korraldada kalendrit, maksta arveid ja teha broneeringuid. Just selline mugavus on aga psühholoog Carly Doberi hinnangul põhjus, miks tasub mõelda, mida me AI-le üle andes kaotada võime.

The Guardiani arvamusloos seob Melbourne’is töötav psühholoog AI ja teiste digitaalsete teenuste kasutamise harjumustega, mis annavad kiire leevenduse, kuid võivad pikemas plaanis vähendada vaimset pingutust. Tema keskne soovitus on tuua igapäeva tagasi teadlikult loodud „hõõrdumine“ ehk väikesed takistused, mis katkestavad automaatse mugavuse otsimise.

Miks mugavus võib mõtlemist mõjutada?

Doberi käsitluses eelistab aju sageli väiksema pingutusega lahendust, eriti siis, kui inimene on väsinud või ülekoormatud. Vestlusrobotilt vastuse küsimine või lasta sellel kirjutada esimene tekstiversioon võib tunduda tõhusam kui probleemi ise lahti mõtestamine.

Autor kasutab selle kirjeldamiseks kognitiivse mahalaadimise mõistet: osa vaimsest tööst antakse tehnoloogiale. Tema hinnangul võib sage AI kasutamine vähendada seda pingutust, mille kaudu kujunevad sügavamad seosed, uudishimu ja probleemilahendusoskus. Samuti võib suureneda automaatikakalle – kalduvus uskuda tehnoloogia pakutud infot rohkem kui käsitsi leitud või sellele vastu rääkivat allikat.

Dober märgib, et see võib juhtuda isegi siis, kui kasutaja teab, et keelemudelid võivad anda ebatäpseid vastuseid. Sellega seostub tema sõnul ka väiksem valvsus tehnoloogia tulemuste kontrollimisel.

AI kõrval on küsimus ka andmetes

Arvamusloos asetatakse AI laiemasse digikeskkonda, kus mugavus vahetatakse sageli isikuandmete vastu. Asukoht, kontaktid ja sirvimisajalugu aitavad pakkuda personaalseid teenuseid, kuid kasutajad ei pruugi alati mõelda, millist väärtust need andmed koondatuna omavad.

Dober kirjeldab siin nn privaatsusparadoksi: inimesed ütlevad, et privaatsus on neile oluline, kuid valivad igapäevaselt kiirema ja lihtsama teenuse. Pikki ning keerulises juriidilises keeles kirjutatud privaatsustingimusi ei pruugita lugeda, mistõttu klikitakse küpsiste või andmekasutuse akendes sageli lihtsalt „Nõustu kõigega“.

Autori soovitus on jagada veebis vähem infot, lülitada asukoha jagamine välja, kui seda pole vaja, ning suhtuda jälgimisse kriitilisemalt. Need on tema hinnangul praktilised viisid, kuidas vähendada automaatset andmete loovutamist.

Kuidas AI kasutamisse teadlikumat pausi tuua?

Dober pakub välja mitu harjumust, mille eesmärk ei ole AI-st täielikult loobuda, vaid vältida selle kasutamist iga väiksema küsimuse või ülesande korral. Enne vestlusrobotilt vastuse küsimist võiks tema soovitusel oodata umbes pool tundi, teha esmalt ise mõttekaardi, vaadata raamatut või proovida probleemi iseseisvalt lahendada.

Kirjutamisel tasub esimene mustand teha ise, isegi kui tulemus pole täiuslik. Soovituse või selgituse saamiseks võib pöörduda ka sõbra või kolleegi poole või kasutada usaldusväärset veebiallikat. Selline viivitus aitab autori hinnangul harjutada kannatlikkust ja säilitada valmisolekut ebamugavusega toime tulla.

Ühe praktilise võttena soovitab ta hoida AI-rakendused arvutis, mitte telefonis. Samuti võib veebiseanssidest välja logimine muuta teenusele ligipääsu teadlikumaks otsuseks, sest iga kasutuskorra eel tuleb uuesti sisse logida. Lisaks soovitab Dober planeerida ekraanivabu perioode, näiteks lugeda, kirjutada käsitsi või jalutada ilma telefonita.

Ettevõtja, juhi või AI kasutaja jaoks tähendab see eelkõige vajadust eristada ülesandeid, kus automatiseerimine säästab aega, nendest, kus iseseisev mõtlemine on töö enda oluline osa. Doberi käsitlus ei väida, et AI kasutamine tuleks lõpetada, vaid kutsub üles jälgima, millal mugavus hakkab asendama õppimist, kontrollimist ja otsustamist.

Mida edasi jälgida?

Jälgida tasub, kuidas AI-agendid ja igapäevased digiteenused kujundavad kasutajate tööharjumusi, andmete jagamist ning valmisolekut tehnoloogia vastuseid iseseisvalt kontrollida.

Algallikas: The Guardian AI