Tehisintellekt on jõudnud ka kummituste otsimise maailma. Paranormaalsed uurijad kasutavad rakendusi, mis tõlgendavad telefonide andureid, analüüsivad helisignaale ja loovad väidetavalt üleloomulikku tegevust kujutavaid pilte.

Samal ajal kardavad mõned selle valdkonna entusiastid, et generatiivne AI muudab otsingu liiga vahendatuks ning võib hägustada piiri isikliku kogemuse, tõlgenduse ja masinaga loodud väljamõeldise vahel.

Rakendus muudab telefoni väidetavaks uurimisvahendiks

Amy Waine ja Jarrad Cutting, kes uurivad kummitustega seotud paiku, on loonud tarkvara, mida nad kasutavad oma töö osana. Üks nende rakendusi, GhostTube Seer, analüüsib telefoni sisseehitatud magnetomeetri signaale, seostab tuvastatud mustreid andmebaasis olevate sõnade ja fraasidega ning kasutab seejärel pildigeneraatorit.

Loojad nimetavad Seerit maailma esimeseks AI-põhiseks kummituste otsimise tööriistaks. Rakendus töötab tasulise kuutellimuse alusel ning selle Google Play poe kirje järgi on seda alla laaditud rohkem kui miljon korda.

Rakenduse kasutajad saavad loodud pilte jagada ühises voos ja teiste kasutajate tulemustele reageerida. Waine ja Cutting on kasutanud Seerit ka oma YouTube’i sisus, kus rakenduse väljunditele püütakse leida seoseid uuritava paiga ajalooga.

Kuidas signaalidest saavad „tõendid”

Kummituste otsimine on juba varem tuginenud teaduslikule otstarbele mõeldud seadmetele, näiteks elektromagnetvälju mõõtvatele EMF-mõõturitele. Paranormaalses kontekstis tõlgendatakse nende näite või kõrvalekaldeid võimaliku üleloomuliku tegevuse märgina.

GhostTube Seer laiendab sama loogikat: tühi ruum skannitakse, juhuslikuna näivale signaalile antakse tähendus ning sellest luuakse visuaalne kujutis. Ühes Winchester Mystery House’is tehtud videos genereeris rakendus muu hulgas puidust seinte ja kuldsete kardinatega abstraktse pildi. Uurijad pakkusid, et see võis kujutada maja üht magamistuba. Rakendus lõi ka inimeste ja loomade kujutisi, millele püüti samuti leida seos hoone ajalooga.

Miks osa uurijaid AI suhtes skeptiline on?

Paranormaalse uurimisega tegelev Alex Matsuo peab AI kasutamist selles valdkonnas arusaadavaks, kuid suhtub rakenduste tulemustesse ettevaatlikult. Tema keskne küsimus on, milliste andmete põhjal otsustab keelemudel või muu süsteem, milline kujutis või muster peaks tähendama kummitust.

Matsuo tõstatab ka eetilisi küsimusi. Näiteks pole tema hinnangul selge, milliseid autoriõigusega kaitstud teoseid võidakse kasutada generatiivsete kujutiste loomisel. Samuti võivad AI-põhised kummituste otsimise rakendused kasutajaid suunata niinimetatud paranormaalsetesse kajakambritesse, kus masin loodud tõlgendused hakkavad üksteist võimendama.

AI-ga loodud kummituslood ja üleloomulikud pildid on internetis sagenenud. See on viinud selleni, et vähemalt mõned õuduslugude kogukonnad on kehtestanud AI-materjalidele ranged piirangud.

Tehnoloogia vana roll üleloomuliku otsingul

Uue tehnoloogia kasutamine pole paranormaalses maailmas siiski täiesti uus nähtus. Matsuo toob paralleele Thomas Edisoni niinimetatud vaimutelefoniga ning ajalooliste vaimufotodega, mille levik käis käsikäes fotograafia arenguga.

AI-põhised tööriistad jätkavad seda mustrit, kuid muudavad masina rolli aktiivsemaks. Lisaks Seerile on loodud rakendusi, mis analüüsivad helisignaale ja otsivad neist elektroonilisi häälenähtusi ehk EVP-sid.

Teema on oluline ka AI kasutajatele laiemalt: rakenduse väljund ei ole iseenesest tõend selle kohta, et tuvastatud nähtus pärineb üleloomulikust allikast. Tulemuse tähendus sõltub andmetest, mudeli tööpõhimõttest ja sellest, kuidas inimene seda tõlgendab.

Mida edasi jälgida?

Jälgida tasub seda, kuidas paranormaalsed rakendused selgitavad oma mudelite ja andmete päritolu, milliseid privaatsus- ja autoriõiguse põhimõtteid nad järgivad ning kas kasutajad hakkavad masin loodud tõlgendusi pidama iseseisvateks tõenditeks.

Algallikas: The Guardian AI