OpenAI tegevjuht Sam Altman on väidetavalt kirjeldanud kolme võimalikku viisi, kuidas kiiresti arenevat tehisintellekti ohjata. The Informationi vahendatud sisemise vestluse põhjal ulatuvad variandid rahvusvahelisest järelevalveasutusest kuni stsenaariumini, kus üks ettevõte liigub teistest kaugele ette süsteemidega, mis suudavad end ise täiustada.

Altmani arutelu keskmes olevat küsimust kirjeldatakse kui „pacing 2.0“ ehk otsust selle üle, kui kiiresti peaks AI areng jätkuma ja millal tuleks kehtestada piirangud. Tema hinnangul peaks lähenemine sisaldama kas arengukiiruse piirangut või kindlat peatamispunkti.

Kolm võimalikku arenguteed

Esimene variant näeks ette üleilmset järelevalveorganit, mis sarnaneks oma rollilt Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile. Selline asutus võiks koordineerida kontrolle, auditeid, ohutusteste ja piiranguid süsteemidele, mis ületavad kokkulepitud võimekuse või arvutusressursside läve.

Teine, niinimetatud „Demise plaan“ on saanud nime DeepMindi juhi Demis Hassabise järgi. Selle puhul ühendaksid juhtivad AI-laborid jõud üheks uurimisasutuseks, mida toetaksid ja kasutaksid partnerriigid. Mudel sarnaneks CERNi rahvusvahelisele teaduskoostööle, kuid tooks kaasa küsimused omandi, liikmesuse ja süsteemidele ligipääsu kohta.

Kolmas stsenaarium, mis on seotud AI-teadlase Eliezer Yudkowsky nimega, kujutaks endast ühe labori võidujooksu enesetäiustuva tehisintellekti arendamisel. Kokkuvõtte kohaselt suhtus Altman sellesse võimalusse negatiivselt.

Piirangute rakendamine oleks keeruline

Ühine kokkulepe peaks täpsustama, mida tähendab AI arengu piiramine praktikas. Arengukiiruse piir lubaks süsteemidel aja jooksul võimekamaks muutuda, kuid aeglasemalt. Ülemine piir määraks seevastu maksimaalse lubatud võimekuse. Mõlemal juhul tuleb otsustada, mida mõõdetakse, millal sekkutakse ja kellel on õigus arendus peatada.

Järelevalveasutuse mudel jätaks laborid eraldiseisvaks, kuid allutaks need ühistele kontrollidele ja piirangutele. Ühise labori lahendus võiks muuta reeglite rakendamise osalejate vahel lihtsamaks, kuid tekitaks vaidlusi juhtimise, riikide osalemise ja loodud süsteemide kasutusõiguste üle.

Lisaprobleem on reeglite täitmise kontroll. Anthropicuga seotud kommentaarides on hoiatatud varjatud mudelite ja lepetest kõrvalehoidmise eest ning rõhutatud vajadust teha koostööd ka Hiinaga. Samuti on hinnatud, et täielikku arenduspausi ei ole lähiajal tõenäoliselt lihtne saavutada.

Võimalik mõju AI-arendajatele

Piirangud mõjutaksid otseselt ettevõtteid, kes soovivad treenida või avalikustada senisest võimekamaid mudeleid. Arendajad vajaksid selgust selle kohta, millised võimekuse või arvutusmahu näitajad käivitavad täiendava kontrolli. Valitsused peaksid omakorda kokku leppima, kes tohib arendustööd inspekteerida ja millistel tingimustel saab nõuda selle peatamist.

Teema on oluline ka AI kasutajatele ja ettevõtete juhtidele, sest rahvusvahelised reeglid võivad mõjutada uute mudelite kättesaadavust, arenduskiirust ja kasutuselevõtu tingimusi. Praegu on osa valdkonna koostööst vabatahtlik: tehnoloogiaettevõtted on toetanud sisekontrolle, sõltumatut auditeerimist ja juhatuste järelevalvet. Siduvate piiranguteni jõudmine eeldaks aga laiemat kokkulepet ning mehhanismi, mis annaks osalejatele kindluse, et ka konkurendid järgivad samu reegleid.

Mida edasi jälgida?

Jälgida tasub, kas rahvusvahelised AI-järelevalve ettepanekud muutuvad konkreetseteks mõõdikuteks, auditireegliteks ja siduvateks piiranguteks ning kuidas lahendatakse varjatud arenduse tuvastamise küsimus.

Algallikas: therundown.ai